Teele Orgse: patsiendiohutuses on tähtis süüdistamisvaba kultuur

Pärnu Haigla kvaliteediteenistuse juhataja Teele Orgse tutvustas septembris haiglate liidu sügiskonverentsil ja Pärnus patsiendiohutuse päevale pühendatud konverentsil mitut põnevat teemaga seotud uuringut. Üks neist on patsiendiohutuse kultuuri uuring, selle valdkonna A ja O.

„Taust on see, et sa ei saa patsiendi ohutust tagada, kui suhtumine ja hoiakud ehk kultuur pole õige,“ lausus Orgse. Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Pärnu Haigla, Ida-Tallinna Keskhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla ja Ida-Viru Keskhaigla uurisid suve jooksul töötajate suhtumist, hoiakuid ja teadmisi patsiendiohutusest.

Vastanutest 65 protsenti nõustus, et koostöö aspekt patsiendi ohutuse tagamisel on hea, kõige suuremaks probleemiks peetakse lugupidamatut käitumist. Kõige positiivsemalt hindasid vastajad pideva arengu aspekti (71 protsenti vastanutest andis positiivse hinnangu), mis annab Orgse sõnul tugeva lootuse patsiendiohutuse kultuuri arendamiseks Eesti haiglates ning ühtlasi aluse erinevate parendustegevuste ellu viimiseks. Kõige negatiivsemaks patsiendiohutuse kultuuri valdkonnaks on vastanute arvates töökoormus, vaid 50 protsenti vastanutest pidas seda optimaalseks. Seejuures suurimaks probleemiks peetakse ületunde. Positiivsena tõid juhtkonna panuse patsiendiohutuse kultuuri arendamisel välja 66 protsenti vastanutest. 65 protsenti vastanutest leiab, et haigla juhtkond näeb patsiendiohutust prioriteedina, väljakutseks on ressursside eraldamine patsiendiohutuse parendamiseks ning piisav tähelepanu igapäevastele juhtumite ennetusele.

„Pea 2/3 vastanutest nõustusid väidetega, mis viitavad sellele, et Eesti haiglates on juurdumas süüdistamisvaba kultuur,“ ütles Orgse. „Positiivsena võib välja tuua, et autoriteete ei kardeta.“ Siiski peetakse väljakutseks karistamishirmu eemaldamist ning üksikisiku süü kõrvaldamist. 65 protsendi vastanute arvates toimub patsiendiohutusjuhtumite uurimine ja teavitamine alati või enamasti.

Teine värske uuring, millest Orgse konverentsidel rääkis, on patsientide patsiendiohutuse kogemuse uuring.

„OECD soovib uurida oma liikmesriikide patsientide kogemusi patsiendiohutuse vallas ning mina olen sinna sattunud Eesti poolt eksperdiks,“ lausus Orgse. „Pärnu Haigla piloteeris küsimustikke kaks aastat, meil olid tulemused väga head, ning sel aastal tegid seda kuus haiglat koos.“

Uuringule vastas septembri esimese nädala jooksul kuue haigla peale kokku ligi 1200 patsienti. Üldjuhul olid patsiendid patsiendiohutuse tagamise erinevate aspektidega väga rahul. Ootamatut kahju (nii moraalset kui füüsilist) koges vaid kümmekond patsienti. 98 protsenti patsientidest kinnitasid, et neil oli igal ajal võimalus pöörduda haigla personali poole ja tõstatada erinevaid küsimusi. Väljakutseteks on koduste juhiste saamine peale haiglaravi, samuti ravimite kõrvaltoimete kohta selgituste saamine.

Mis on patsiendiohutusjuhtum ja mis ei ole?

Patsiendiohutusjuhtum on olukord, kui tervishoiusüsteemis tekitati patsiendile süsteemi poolt kahju. Ohujuhtum on see, kui kahju ei tekkinud. Orgse ütles, et tema kasutab sõna „kõrvalekalle“, mitte „kahjujuhtum“, kuna viimane sildistab ja on väga kindlustuspõhine – kui on kahjujuhtum, siis eeldatakse kompensatsiooni ja see ei aita kaasa süüdistamisvaba kultuuri loomisele.

„Enamus kõrvalekalletest on vead, aga mitte kõik,“ ütles Orgse. „Kõrvalekalle võis juhtuda lihtsalt halbade asjade kokkusattumisel.“ Ta seletas, et näiteks lamatised on kõrvalekalle, sest inimene ei peaks lamatisi saama. Paraku osa saavad. Samamoodi pole ravimi manustamisel tekkinud anafülaktiline šokk viga – ravimit pidi ju andma! Need on klassikalised patsiendiohutusjuhtumid.

 „Eelkõige peab rõhk olema suunatud sellele, et üritada panna protsessid tööle nii, et välditavaid kõrvalekaldeid ei tekiks – inimene ei kukuks, ei saaks lamatisi, haavainfektsiooni ega ravimite koostoimest tulenevaid kõrvaltoimeid…“ rääkis Orgse. Tema sõnul tuleb teemast rohkem rääkida, et neid olukordi võimalikult palju ennetada. Ühelt poolt saab kahju inimene, kuid teisalt on kõrvalekalded kulukad kogu tervishoiusüsteemile.

„On välja arvutatud, et need juhtumid võivad kogu maailmas maksta kokku 1-2 triljonit dollarit aastas,“ lausus Orgse. „OECD ütleb, et patsiendiohutusjuhtumid maksavad haiglates 15 protsenti haigla kõikidest kuludest.“

Inimlik mõõde on siin selles, et inimene ei tulnud haiglasse mitte patsiendiohutusjuhtumit, vaid ravi saama, jätkas Orgse. Tekib küsimus, kas ta selle ka sai? Kui ta sai selle koos patsiendiohutusjuhtumiga, siis kui raskeks tal algse abi saamine muutus? Näide: inimene saab insuldi tippravi neuroloogiakeskuses, läheb sealt edasi õendus-hoolduskeskusesse, kust saab põiepõletiku. Tegu on taas ühe klassikalise patsiendiohutusjuhtumiga, ent kas põiepõletiku ravi hakkabki n-ö elama oma elu ja sellest saab A ja O või on ikkagi meeles ka insuldi taastusravi lõpuni viia?

Kõik haiglad natuke midagi teevad

Orgse nentis, et tegelikult pole head ülevaadet, missugune on Eesti haiglates olukord patsiendiohutusega. Seetõttu viis ta sel aastal koos teiste keskhaiglate ja PERHiga läbi uuringu kvaliteedijuhtimise seisukorrast. Alguse sai see Terviseameti juht Üllar Lanno Eesti Arsti intervjuust, kus ta ütles, et Eestis pole haiglates kvaliteedijuhtimist.

„Lugesin seda ja mõtlesin, et mis mõttes ei ole!? Istusime koos pikaaegse PERHi kvaliteedijuhi Marina Kaarnaga maha ja panime kokku küsimustiku. Võtsime aluseks JCI standardi, sotsiaalministeeriumi nõuded kvaliteedile ja Pärnu Haigla kvaliteedistrateegia,“ seletas Orgse. Ta viis kuue haigla kolleegiga läbi 2-tunnised ekspertintervjuud, mille käigus võeti ette 78 olulist punkti. „Selle pealt julgen öelda, et kõik haiglad natuke midagi teevad.“

Orgse sõnul sõltub väga palju sellest, kas konkreetses haiglas on entusiast olemas, mistõttu on asjad erineval tasemel.

„Vähemalt kvaliteedijuhtide tasemel tahavad kõik öelda, et meil on süüdistamisvaba kultuur,“ ütles Orgse. „Mina arvan, et see on kõige tähtsam, sest kui inimesed endiselt kardavad juhtumitest rääkida, siis me ei jõua kuskile. Eks see on esialgu deklaratiivne. Kui palju see päriselt nii on ja töötajad seda tunnetavad, me ei tea, aga on väga tähtis, et me vähemalt deklareerimegi. Kui keegi igas haiglas ütleb, et kedagi ei süüdistata ja tahame avatust, siis on see juba samm edasi.“

Orgse leiab, et süüdistamisvaba õhkkonda saab tekitada ainult sellest kogu aeg rääkides.

„Võibolla olen naiivne, aga tahaksin loota, et vähemalt kollegiaalselt peaks see olema võimalik. Isegi, kui sul on võimude suhtes hirm, siis kollegiaalselt ei tohiks hirmu olla,“ lisas ta. „Muud moodi süüdistamisvaba kultuur ei teki. Peame probleemseid juhtumeid välja tooma ja neid arutama.“

Vigu tehakse niikuinii

„Kahjuks pole meil olnud eesmärgiks, et patsiendiohutus oleks tagatud ja et meie töötajatel oleks võimalik patisendiohutust hästi tagada,“ rääkis ta. „Patsiendiohutuse teooria üks keskseid põhimõtteid on, et süsteem on see, mida tuleb muuta. Üldjuhul on keskmine tervishoiutöötaja hea, tark ja pühendunud spetsialist ega taha kellelegi halba teha.“

Nüüd on omakorda küsimus, kas keskenduda vigade leidmisele või sellele, et luua standardid, et neid vigu ei tekiks.

„Patsiendiohutuse liikumine suundub selle poole, et toome rohkem esile positiivset. Töötajad on väsinud kuulmast, et teeme 10 protsenti vigu,“ rääkis ta. Teine asi, mis on Orgse andmetel kirjandusest välja tulnud, on see, et nendes kohtades, kus süsteem on hästi juurutatud ja patsiendiohutusjuhtumeid  raporteeritakse korralikult, suudetakse keskmiselt raporteerida 15 protsenti patsiendiohutusjuhtumitest. Neis kohtades, kus sellega tegeletakse ülihästi, suudetakse raporteerida kuni 35 protsenti juhtudest.

„Üldjuhul tekib järgmine probleem – neid ei jõuta ära menetleda,“ tõi Orgse välja. „Vastuküsimus on – mida me sellest teadmisest saame? Me teame niikuinii, et näiteks pärast operatsiooni võib saada haavainfektsiooni, see on tõenduspõhine fakt. Me peaksime tegelema sellega, et neid ei juhtuks, mitte mõõtma, kui palju neid juhtus. Piiratud ressursside tingimustes tuleb valida.“

Patsient võiks ka ise teavitada

Patsiendid pole neid puudutavast kõrvale jäetud. Mitmetes haiglates, sh Pärnu Haiglas töötavad patsientide nõukojad. Patsiente on kaasatud ka läbi küsimustike.

„Minul on plaan liikuda selles suunas, nagu on OECDst tulenev soovitus – patsientidel peaks olema võimalik ise kõrvalekaldeid raporteerida,“ ütles Orgse. „See on väga põnev. Siis saab mõõta, kas me oma süsteemis ka need juhtumid kinni püüdsime või mitte. Sellest tulenevalt saab järgmisi süsteeme üles ehitada.“

Ta lisas, et Observatory uuris üleeuroopaliselt, mida patsiendid arvavad ohutusest. Eesti inimesed olid samuti kaasatud. Selgus, et kuni 20 protsenti patsientidest on kogenud mingisugust kõrvalekallet tervishoiusüsteemiga kokku puutudes.

„Meil on kaebuste lahendamine hästi sisuline. Oleme suutnud suures osas kultuuri murda, vähemalt keskselt ütleme aitäh, meil on hea meel, et see kaebus tuli. Hea meel pole selle pärast, et oli põhjust kaevata, vaid et julgeti meile ära rääkida. Siis saame uurida ja asju paremaks teha,“ ütles Orgse. „Kõik kaebused polegi sellised, mis vajavad millegi paremaks tegemist. On ka põhjendamatuid kaebusi ja vahel on vaja lihtsalt selgitada.“

Orgse kutsub haiglaid ütles patsiendiohutusjuhtumite statistikat avalikult välja tooma. Pärnu Haigla tegi seda 2019. aastal (veebiuuenduste tõttu pole see hetkel kättesaadav) ning kuigi Orgse sõnul oldi valmis igasuguseks tagasisideks ning meedia tähelepanuks, siis midagi sellist ei juhtunud. Samasugune raport on plaanis avaldada uuesti.

Artikkel on avaldatud https://www.med24.ee/ lehel 18.10.2021, autor Madis Filippov.