16. märts 2022
Mida peaks patsient teadma EMO töökorraldusest?
Pärnu Haigla erakorralise meditsiiniabi osakonna juhataja Merike Lepp annab ülevaate, millised reeglid kehtivad EMOsse pöördumisel, miks tuleb patsientidel sageli kauem oodata ja milliste muredega tuleks esmajärjekorras pöörduda hoopis perearsti poole.
Miks on EMO ooteruumis sageli nii palju rahvast?
Kõik ise saabuvad erakorralise vastuvõtu patsiendid on koondunud ühte kohta: traumad, lapsed, sisehaiged, sünnitajad, erakorralised günekoloogilised ja kirurgilised haiged. Covid pandeemia tõttu on loodud eraldi sissepääs potentsiaalsetele nakkushaigetele. Kõik uksed on aga lukus ja EMO sissepääsu koridoris on päeval inimene, kes hindab nakkusohtlikkust ja suunab nakkuse kahtlusega patsiendid isolaatorisse või nakkushaigete EMOsse. Mõlema ukse taga on vaja kella helistada ja kannatlikult oodata.
Eraldi inimest õhtusel/öisel ajal nakkushaigete ukse juures ei ole, mistõttu EMO personal, kes tegeleb nakkusvabas ravitsoonis haigetega peab kaitseriietesse riietuma ja see võtab aega, millega kahjuks peab ootaja arvestama. Lisaks ise saabuvatele patsientidele saabuvad ka kiirabi poolt toodud haiged. See tähendab, et üks osakond teenindab kõiki haiglasse erakorraliselt pöördunud haigeid, keda on palju.
Aasta keskmine haigete hulk ööpäevas, kes saavad EMOst abi on umbes 80 patsienti, suvekuudel keskmiselt 100 patsienti ööpäevas. Rekord on suvisel ajal 149 patsienti ööpäeva jooksul. Suvekuude külastatavuse määrab turistide hulk ja ilmastik.
Kui palju on personali sellise haigete hulga juures?
Haigetele annavad abi erakorralise meditsiini osakonnas ööpäevaringselt kaks arsti, kolm õde ja kaks hooldajat. Tööpäevadel lisaks päevane hooldaja, triaažiõde. Kaks sekretäri on tööl kella 8-22ni. Öösel ja puhkepäevadel täidab ravitsooni õde ka triaažiõe ja sekretäri kohustusi. Suvekuudel on sekretär tööl ka öösel.
Mille järgi valitakse, kes enne arsti jutule pääseb ja kes peab kauem kannatama?
Haigete vastuvõtt toimub arvestades haiguse raskust. Patsiendi haiguse raskustaseme määrab triaažiõde. Näiteks: infarktihaiget ravitakse enne kui palavikuhaiget. Enne ravitakse raskemas seisundis haiget, kellel on oht elule tõenäolisem.
Patsiendid jagatakse kategooriatesse kaebuste ja eluliste näitajate alusel ehk kellele peaks otsekohe abi andma, kes võib oodata, ilma et ohtu elule või tervisele oleks. Abiandmise kiirus sõltub raskete haigete hulgast ja haigete koguhulgast. Loomulikult teenindame kõiki esimesel võimalusel. EMO fuajee seinal on plakatid näitlikustamaks, kuidas ja millisesse raskusklassi patsiendid triaažitakse.
Milliste murede murede korral peaks esmajärjekorras pöörduma perearsti poole, mitte EMOsse?
Palju patsiente pöördub meie osakonda näiteks väikese palaviku, köha, nohu, kurguvalu ja teiste seesuguste muredega. Meie osakonnas on nad kahjuks “mitteerakorralised“ ja võetakse vastu siis, kui rasked haiged on ravitud, seega peavad nad kahjuks vahel pikalt fuajees ootama, midagi ei ole parata.
Tegelikult peaksid krooniliste, pikaaegsete kaebustega haiged pöörduma esmaselt oma perearsti juurde. Kuna eriarstide järjekorrad on pikad, siis sageli jõuavad meile patsiendid, kes ei taha nii kaua oodata, erakorralise meditsiini osakonda, lootes eriarsti vastuvõtule EMOs. EMOs eriarsti vastuvõttu ei ole.
Miks kulub sageli peale arsti läbivaatust veel palju aega, enne kui selgub, mis patsiendist edasi saab?
Peale patsiendi läbivaatust tehakse vajalikud analüüsid, millega läheb minimaalselt tund, olenevalt analüüsist vahel ka rohkem. Lisaks radioloogilise uuringu teostamine ja vastuse ootamine, ravi, vajadusel valvearst-konsultandi väljakutse, kes ei pruugi koheselt vaba olla, sest on osakonna tööga hõivatud.
Kuna tänapäeval on kõik arvutipõhine: haigete registreerimine, radioloogiliste uuringute kuvamine, analüüside vastused, siis segavad tööd vahel ka arvutirikked. Kõik ei sõltu alati meie osakonnast, kuid pikendab oluliselt patsiendi viibimist EMOs ja kajastub patsientide rahulolematuses, sest ooteaeg ja raviaeg ning haigla teise osakonda suunamine pikeneb.
Kas patsient saaks enne EMOsse pöördumist ka ise midagi teha, et kiiremini abi saada?
Oluliselt lühendaks aega see, kui haige mõtleks enne arsti juurde pöördumist läbi, millised on tema kaebused, millal need tekkisid, milliseid haigusi ta põeb ning milliseid ravimeid (nimeliselt) ja mis annuses võtab. Tableti või karbi kirjeldus arsti ei aita.
Kui ravimi nimetused pähe ei jää, tuleks need üles kirjutada, pildistada või karbilt nimetuse ja annuse osa välja lõigata ning rahakoti vahele pista. Samuti aitaks seegi, et inimene ennast haigestudes kraadiks ja omaks kodus väikest apteeki, kus oleks kindlasti valuvaigisti, palavikualandaja, sidemed, plaastrid, haavapuhastusvahendid, sest väiksemate haavadega saab kodus ka ise hakkama.
Mis on Covidi ajal haiglas patsentidele veel teisiti kui varem?
Seoses pandeemiaga on haiglas kõikidel täiskasvanutel, 12aastastel ja vanematel või nakkustunnustega lastel kohustus kanda maski, mis antakse patsiendile ja saatjale koridoris või fuajees. Samuti mõõdetakse keha temperatuuri ja küsitakse seost Covid haigega või covid kontaktse inimesega.
Lisandunud on isolatsioonireeglid, mida peab täitma, et personal ja nakkushaiguse vabad patsiendid ei nakatuks. Covid haiged tuleb paigutada eraldi ruumi, personalil kaitseriietuda, siis haigele abi anda ja peale haige lahkumist ruum desinfitseerida. Kõik see on väga suur lisa ajakulu, eriti, kui seda on vaja teha vahelduvalt.
Nähes nii palju erinevaid olukordi, mis sageli ei ole just kõige meeldivamad, siis on midagi, mis igapäevatöös ka rõõmu pakub?
Rõõmu pakuvad tänulikud patsiendid, kes oma tervisemurega abi said ja keda on enamus, lisaks kolleegid, kes vaatamata raskele vaimsele ja füüsilisele tööle ning pandeemiale on säilitanud oma sõbralikkuse ja huumorimeele.
Möödunud aastal viidi läbi EMO patsientide seas rahulolu küsitlus, mis sealt silma jäi? Mille üle enim kurdeti ja mille üle rõõmustati?
Kurdeti pikkade ooteaegade üle ja vähese ruumi üle fuajees. Mõnele ei vastanud abi ootustele, sest haige oli oma peas otsustanud, millist abi ta peaks saama ja kes temaga peaks tegelema. Paraku on meil piiratud võimalused ja plaanilisi protseduure me ka ei tee.
Enamik patsiente jäid rahule või olid pigem rahul, kuigi oli ka rahulolematuid, kuid neid oli siiski vähemus. Tänati palju ja kiideti hea abi, sõbralikkuse eest, öeldi, et on koht, kust alati abi saab. Kõikide hinnangute keskmine oli 3,85 punkti neljast võimalikust, mis on väga rõõmustav ja hea hinnang EMO tööle.
Kas on midagi, mida soovite veel inimestele öelda?
Soovitaksin ikkagi patsientidel krooniliste haiguste ägenemise ja viirushaiguste korral perearsti poole pöörduda ning saada juhatust, mida kaebuste puhul edasi teha. Kindlasti peaks teadma oma perearsti nime, kontakttelefoni ja vastuvõtu aegu. Ravimi pikendamiseks piisab perearstile helistamisest ja retsepti tellimisest.Vahel võtab perearstiga kontakti saamine aega, aga tuleb kannatlik olla ja helistada vastuvõtu aegadel. Lisaks võib abi küsida ka perearsti nõudetelefonilt.
Kodus peaks omama väikest esmaabi apteeki valu/palaviku leevenduseks ja haavade puhastuseks. Pideva ravi korral tuleks jälgida, et ravimid ootamatult otsa ei lõpeks. Alati on parem olla terve, seega püsigem terved ja liikugem võimalikult palju värskes õhus – kevad juba paistab.